Jure Biechonski: Õppigem üheskoos elama

Koolielul oli võimalus vestelda haridusteemadel poola päritolu Inglismaal tegutseva psühholoogi Jure Biechonskiga. Nii õpetaja kui ka näitlejana töötanud ja lõpuks hüpnoteraapiani jõudnud mees on rajanud oma teooriate edastamiseks SACH-i - Analüütilise ja Kognitiivse Teraapia Kooli. Biechonski südameasjaks on, et inimesed õpiksid ennast paremini teadvustama, lähisuhteid arendama ja hoidma. Ta on töötanud nii õpetajate kui õpilastega enam kui 20 riigis.

Kuidas teist õpetaja asemel hoopis psühholoog-konsultant sai?
Kui ma olin väike, unistasin õpetajaametist. Jõudsingi oma unistuseni, sain ajalooõpetaja diplomi ning läksid ideedest tulvil kooli tööle. Mul võttis aega kaks-kolm aastat mõistmaks, et sellel, mida ma teen, pole mingit pistmist õpetamisega. Ma tegelesin hoopis päevast päeva õpilaste lõpueksamiteks treenimisega. Otsustasin pettunult koolist lahkuda ja läksin teatrisse, läbi teatritöö jõudsin aga psühholoogiani. Samas, pettusin ka psühholoogias üsna kiiresti – ma arvasin, et psühholoogia on vaimu teadus, teadus millestki, mille kohta me midagi ei tea. Aga selle asemel tegeldi pidevalt erinevate teooriate rajajate järgimisega, otsiti ainult koolkondade vahelisi erinevusi… Maailm on kokku varisemas, peetakse sõdu – just seepärast, et me otsime erinevusi. Tundsin, et minul on erinevustest kõrini ja otsustasin keskenduda hoopis ühiste nimetajate leidmisele. Teooriast pole aga kasu, kui seda ei levita. Nii hakkasin aastaid tagasi saatma kõikvõimalikele konverentsidele ettepanekuid. Nüüd olen viimased neli aastat loenguid pidanud enam kui 20 riigis. Ka Eestisse sattusin ma seoses konverentsiga, mis toimus Venemaal. Kohtusin seal ühe naisega, kes kutsuski mind siia. Nüüd käin siin iga paari kuu tagant loenguid pidamas.

Milliseid loenguid?
Olen üks SACH-i - Analüütilise ja Kognitiivse Teraapia Kooli rajaja. Ma õpetan analüütilist hüpnoteraapiat, töötan probleemidega, otsin probleemide algpõhjusi, juuri. Minu kursuste teemadering on tegelikult lõputu… Teemad käsitlevad baasoskusi elamise kunsti valdamiseks: otsustusvõime, grupis töötamise oskus, lähisuhted, suhtlemisoskus, lastega töötamine, loovus jms. Sel korral oli teemaks näiteks „Armastavad suhted, lähedus ja seks“. Nojah, on inimesi, kes loevad sellest pealkirjast välja ainult sõna „seks“ ja ei julge kursusele tulla... Tegelikult ei ole olemas seksuaalprobleeme, on suhtlemisprobleemid.
Minu kursusele ei tuldagi tavaliselt väga suurte muredega, vaid pigem seepärast, et tahetakse endas midagi muuta, end paremini tundma õppida. Ma ei tahagi, et inimesed otsiksid endas vigu, vaid näeksid häid külgi ning oskaksid neid paremini ära kasutada. Järgmisel korral räägin emotsionaalsest vabadusest. Tavaliselt kestab üks kursus neli pikka päeva. (Koolidesse on Biechonskit kutsutud näiteks 2-4 tunniks – toim ).

Kes teie kursustel käivad?
Palju on psühholoogiks või psühhoterapeudiks õppivaid või juba sel alal töötavaid inimesi, kes saavad minu kursusel osalemise eest ainepunkte, samas käib mind kuulamas ka õpetajaid, arste, isegi müügiesindajaid, igasuguseid inimesi. Ühtegi huvilist ei saadeta tagasi! Igaüks, kes on koolitusel osalenud, saab tõendi.

Kas kursuslased saavad oma küsimustele vastused?
Jah ja ei. Probleem on selles, et me kõik otsime vastuseid, tahame, et kõik oleks must-valge. Ega ma pole mingi jutlustaja, kes teab kõiki vastuseid (huvitav, et tsiteerides ühte Raamatut, saab igast kirikust teada erineva tõe…). Samamoodi ei oska ma vastata küsimustele stiilis „kas see on normaalne, et ma teen nii või naa…“ Ma õpetan, kuidas küsida õigeid küsimusi. Kui laps hakkab kummaliselt käituma, tuleb selle asemel, et talle veelgi karmimad reeglid luua, küsida, millest need probleemid võisid tekkida.

Käite sageli ka koolides õpilastega rääkimas?
Jah, alati kui siin olen, või mõnes muus riigis, on mul nn koolikülastused. Avastasin midagi suhteliselt mõtlemapanevat ja kurba – kui küsida Eesti õpilastelt, kuidas te end tunnete, oskavad nad kasutada vaid üht sõna - „normaalselt“. Aga vähemalt kuuleb tänu harjutustele, mida õpilastega läbi viin, päeva lõpus ka paari muud sõna oma enesetunde kirjeldamiseks. Neid peab lihtsalt raputama. Eks põhjuseks võib pidada seda, et elame info- ja tehnikaajastul, meid huvitab vaid kõik loogiline ja praktiline. Kuna tunded pole loogilised, siis inimesed väldivad neid. Just seetõttu on ühiskonnas nii palju probleeme, vääritimõistmisi, lahutusi, purunenud suhteid, vägivalda ja psüühiliselt häiritud lapsi.

Kui lähen kooli esinema, siis proovin ikka varem kohale jõuda ja likvideerida kuulamiseks valmis pandud klassipaigutuse – lauad-toolid üksteise taga reas ja mikrofon õpetaja laua juures. Tavaliselt istutakse ja ollakse valmis märkmeid kirja panema. Aga mina palun neil tõusta ja hoopis midagi teha. Ma ei pea klassikalist loengut, me eksperimenteerime kõigepealt, alles seejärel arutame ja mõistame läbielatut. Soovin, et õpilased kogeksid midagi tavapärasest erinevat ja prooviksid üksteisega PÄRISELT suhelda.

Kuigi teile ei meeldi erinevuse teema, küsin siiski, kui palju erineb täiskasvanutega töötamisest lastega töötamine?
Mida noorem on kuulaja, seda kergem on temaga töötada. Minu reegel on – mitte kedagi ei saa sundida osalema, ma ei usu distsipliini jõusse, ma usun täielikku valikuvabadusse. Toon näite erinevast lähenemisest: tegelesime just grupitööga, kui minu poole pöördus nuttes 6-aastane poiss probleemiga, et teine poiss nimetas teda lolliks. Korra kohaselt oleksin vist pidanud teist poissi noomima minema, küsisin seevastu nutjalt, kas ta on siis loll. Ei, vastas ta. Kui sa pole loll, miks sa siis usud, mida ta räägib? Poiss lõpetas nutu, läks teise juurde ja teatas, et ei usu teda. Probleem oli lahendatud. Aga katsu sa sama teha täiskasvanuga. Võimatu. Täiskasvanu ei usu, kui teda lolliks nimetatakse, samas ei anna rahu see, et keegi, kellel pole ju selleks tegelikult õigust, nii ütles... Ütle lapsele, et nüüd kujutle, et sa oled puu, mida puu ütleb. Vastus tuleb koheselt. Proovi seda täiskasvanutega – neil pole enam kujutlusvõimet, nad mõtlevad liiga keeruliselt. Me mõtleme liiga palju ja ei tunne, me ei koge enam midagi… Me tahaksime öelda teisele, mida me tunneme, aga kardame, et äkki see ei meeldi talle ja me paistame rumalad. Täiskasvanud kardavad halvimat, läbikukkumist, kujutlusvõime toodab olematuid probleeme. Mina aga leian, et tegelikult on meil hirm hoopis saavutuste ees. Mitte ainult Eestis pole negatiivseid ütlusi nagu „ei tohi loorberitele puhkama jääda“ vms, samamoodi manitsetakse inimesi elu kartma Hiinas, Inglismaal, Indias ja mujal. Igal pool, kus ma olen käinud, olen kuulnud sama juttu: meie kultuuris surutakse inimesi alla, keegi pole teise õnnestumiste üle õnnelik. Iga kultuuri esindaja arvab, et tema kultuur on kõige keerulisem, kõige negatiivsem ja halvim, igal pool mujal on kindlasti parem. Aga pole olemas kultuuri, kus naerdakse leina ajal, kui ma naerame, naerame kõik ühtemoodi. Me oleme nii sarnased, et see teeb vahel lausa haiget.

Kas ka haridusprobleemid on igal pool sarnased?
Nagu Eestiski, on igal pool riiklik õppekava, mis tuleb läbida. Õpilasi tuleb treenida eksameid edukalt läbima, kogu kool tegutseb ülesannete täitmise, mitte inimeste nimel. Me teame, kuidas eksamil edukalt hakkama saada, aga kuidas eluga toime tulla, suhelda, luua ja säilitada suhteid… Õpilased istuvad klassis ridades, kui nad tahavad rääkida, peavad nad luba küsima – me õpime küsima, aga me ei oska üksteisega rääkida. Kui olen koolis harjutusi läbi viies palunud õpilastel väikestes gruppides suhelda, on see neile kaelamurdvalt raskeks osutunud.
Juba 300 a. tagasi ütles Rousseau, et me õpetame lapsi valesti – selle asemel, et neid loodusse viia ja midagi kogeda lasta, sulgeme õpilased klassiruumi ja omandame kõike teoreetiliselt. Ja me teeme ikka veel nii, enamasti. Õpilane võib saada kuitahes kõrgeid hindeid, aga pärast kooli lõpetamist on hinnetest palju olulisem, kuidas ennast positiivselt esitleda, suhelda, grupis töötada. Kuigi on erandeid, täidab endiselt liiga suur osa koole oma rolli kaljukindlalt õppekava läbimisel. Koolides pole loovust.

Me oleme kõik süsteemis kinni – keegi pole ministeeriumist tulevate mõtetega rahul, aga midagi ette ka ei võeta. Õpetajad ei ütle, mida nad vajavad, õpilased ei ütle, mida vajavad. Kõik lihtsalt kuuletuvad ja järgivad süsteemi, sest nad on ju tegelikult selle ise valinud. Süüdistagem iseennast.

Koolides korraldatakse lastevanemate koosolekuid. Aga miks mitte korraldada õpetajate ja õpilaste koosolekuid ning uurida välja, mida mõlemad tegelikult vajavad? Tänapäeva noortel on nii palju hirme. Miks peaks õpetajad neile tekitama lisapingeid, aitaksime parem üksteist üheskoos?! Õpetajad ja õpilased võiks luua foorumi, kus mõeldaks, mida saaks paremini teha. Kui tahad muutusi, siis tuleb hakata muutustest vähemalt rääkima. Oma tegude eest tuleb vastutada, mitte passiivselt kaevelda ja teiste tegutsemist ootama jääda. Pealegi – õpilasi ja õpetajaid on arvuliselt rohkem…

Millised on tänaste noorte põhiprobleemid?
Jagaksin probleemid kolmeks: otsustusvõime, enesejuhtimine/suunavalik ja lähedased suhted.
Meile öeldakse lapseeast alates, mida selga panna, mida teha, kuidas käituda. Koolis öeldakse meile täpselt samu asju. Me ei saa ise otsuseid teha, keegi teine teeb need meie eest. Samuti ei oska me iseenda oskuste ja võimete põhjal oma tulevikku ennustada. Kui küsida tänavalt suvalise inimese käest, kus ja kellena näeb ta end näiteks kümne aasta pärast, vastaks enamus, et pole sellele mõelnud. Aga kas me tahaksime olla kümne aasta pärast TÄPSELT SAMAS olukorras nagu praegu – elada samas kohas, töötada samas asutuses, samal positsioonil, nii et mitte midagi poleks muutunud? Ei tahaks ju, aga inimesed kardavad muutusi, mugavam on jätkata sissekäidud teed.

Samas surub ühiskond noortele peale stereotüüpse käitumise, mitte enda järgi valikute tegemise. Tuleb minu juurde noormees, kes teatab, et läheb õppima IT-spetsialistiks, kuna seal peaks head palgad olema. Küsin talt, et kui annaksin talle nii palju raha, et ta ei peaks päevagi oma elus töötama, mida ta teeks. Siis ma õpiksin kunsti või näitlemist, vastab ta. Selle asemel, et teha midagi südamelähedast, rivistume kui sõdurid raha teenimise järjekorda. Terve elu töötame raha teenimise nimel, et osta auto ja maja ja… Teeme tööd, mida ei armasta, n-ö pennide eest ning toodame miljoneid firmaomanikele. Kas see on siis meie panus ühiskonna arendamiseks? Me oleme õnnetud, kui ei tee seda, mis on hingelähedane. Seepärast muutuvadki paljud alkohoolikuteks, satuvad stressi, psühhoosi, vaimuhaigusi diagnoositakse aina rohkem. Samas, nagu ütlesin, kardame otsuseid teha.

Kolmanda probleemina nimetasin lähedaste suhete loomist. Üks tavapärane stsenaarium – kaks suhet alustanud inimest käivad tavaliselt väljas koos sõpradega, kõik istuvad ümber laua ja teevad korralikku lärmi, omavahel rääkida ei ole võimalik. Kahekesi olles ei osata peale seksi suurt midagi ette võtta (sel ajal ei pea rääkima). Siis abiellutakse, saadakse lapsed. Istutakse kahekesi kodus, vaadatakse telekat, nähakse põhiliselt üksteise profiili, ja avastatakse ühtäkki, et neil polegi midagi ühist. Me ei oska suhteid luua ega hoida.

Samas kurdavad lapsevanemad ja õpetajad, et mõnel noorel on liigkõrge enesehinnang ja utoopiline tulevikunägemus, kõik tahavad saada firmajuhiks, mitte selle töötajaks…
Meenuvad vanad ajad – pärast kommunistlikku režiimi tekkis vabanemine, kapitalism. Mida siis tehti – imporditi, eksporditi, osteti ja müüdi ja igaüks sai visiitkaardile kirjutada ametinimetuseks „firmajuht“. Me mõõtsime üksteise edukust raha järgi ja teeme seda praegugi. Vaevleme edukusepaine all. Ka õpetajad aitavad sellele kaasa riigieksamiteks drillimise läbi! Tähtsaim on tulemus, et kool häbisse ei jääks… Läbi elu käib võistlus. Ja seda võistlust tegelikult kardetakse. Aga peatuks korraks ja mõtleks, kas sellel kõigel on mõtet?! Oleme kaotanud oma isiksuse ja suudame end ainult läbi ametinimetuse identifitseerida...

Teete ka õpetajatele eraldi kursusi?
Olen nendega palju tegelenud, aga viimasel ajal aina vähem. Õpetajatel ei ole lihtsalt aega (ma ei hakka enam kordama seda riikliku õppekava läbimise kinnismõtet). Olen neile rääkinud, kuidas õpilastega suhelda jms. Õpetajad võiks kohandada end õpilaste vajadustele (aidata neil suhtlusoskust, otsusevõimet jm arendada) ja vaadata endasse – kuidas nad õpetavad, miks nad endiselt õpetajatööd teevad.

Üks viga, millega õpetajad kohe õpilasi aine vastu häälestavad on see, et nad teatavad tunni alguses tavaliselt „nüüd hakkame läbi võtma väga rasket materjali“. Milleks tekitada kohe läbikukkumishirm? Mõni nõrgem õpilane annab kohe alla. Proovige korra öelda, et „see on väga lihtne“.

Kas koolipsühholoogidele ka nõu annate?
Ma tean, et teil on siin liikumine T.O.R.E, olen ise midagi samalaadse süsteemi sarnast õpetanud paljudes maades. Koolipsühholoog on väga oluline inimene koolis, aga 15-18-aastasel noorel inimesel on tema kabinetiuksest väga raske siseneda. Mõelda, kui keegi näeb seda, et tal on probleem… Samuti võib noortel olla probleeme täiskasvanu usaldamisega. Nii olen levitanud süsteemi – koolipsühholoog valib 10-20 õpilast, kellele korraldatakse nõustamise baaskursus (probleemide märkamine, sellega tegelemine). Nendest õpilastest saavad teiste õpilaste nõustajad. Nemad näevad, mis koolis, kooli ümbruses tegelikult juhtub, nad on omasugused, neid võib usaldada. Koolipsühholoog muutub omakorda nende noorte juhendajaks. Noored nõustajad teavad, et nende kätte jõudev info on konfidentsiaalne.

Peale T.O.R.E. liikumise olen kuulnud ka, et Eesti õpetajatele käivad loenguid pidamas ameeriklased, nii on siin omaks võetud, et õpilast pole viisakas puudutada, kuna see võib tunduda seksuaalse ahistamisena. Ma leian, et kui keegi arvab, et puudutus on seksuaalne ahistamine, siis on tal endal ehk seksuaalprobleemid. Kas me peame üksteist ainult seksuaalsel eesmärgil puudutama? Mis on järele jäänud inimlikkusest? Kas meie ühiskond on emotsionaalselt surnud?

Samamoodi pean ma rumaluseks eraldi klasse, veel hullem, eraldi koole tüdrukutele ja poistele! Pole mingit vajadust tekitada kunstlikku eraldust, me peame õppima üheskoos elama!

Jure Biechonski tunnistab intervjuu lõpus, et kuigi talle väga paljud asjad koolisüsteemis ei meeldi ja ta tahaks nende vastu tõsiselt võidelda, on ta koolide „kodurahu huvides“ ennast pidanud pisut süsteemiga kohandama… et mitte tunduda liigselt anarhistina.

Jure Biechonskiga vestles Kristi Kasper

Biechonskiga saab kontakti:
Kristo Kruusman kruusman@hot.ee, 538 345 86
või Katrin Eimla eimla@yahoo.com, 56632777