TRANSAKTSIOONILINE HÜPNOANALÜÜS

Umbrohu pügamise asemel haara juurtest!

Hüpnoanalüüsi uudne ja põnev käsitlus

Jure Biechonski MSc

Essex, Suurbritannia

Mis on transaktsiooniline hüpnoanalüüs (THA)?

THA on osa transpersonaalsest psühholoogiast, mille teooria kohaselt koosneb meie isiksus paljudest erinevatest osadest. THA eesmärk on õpetada meile, kuidas hüpnoosis pääseda ligi meie isiksuse erinevatele osadele, ühendades tervikuks isiksuse teadlik Ego. Hüpnoanalüüsi käigus õpime hoolitsema isiksuse allasurutud osade eest ja vaigistama neid, mis on liigselt esile tulnud.

Kui õpime ligi pääsema oma isiksuse erinevatele osadele, mõistame end tunduvalt paremini. See omakorda mõjutab meie suhteid ning võimet väljendada iseennast ja oma hingelisi kogemusi. Isiksuse kui terviku loomulik psühholoogiline juhtimine on THA-s Ego integreerimise peamine eesmärk.

Õnn

Magistriõpingute ajal ülikoolis osalesin seminarides, mis käsitlesid kõikvõimalikke psühholoogilisi probleeme päikese all. Kuid kordagi ei räägitud meile midagi sellistest funktsionaalsetest seisunditest nagu õnn või rõõm. Tundub, et õnne käsitletakse kui kuritegu, millest peab hoiduma. Tundsin selle üle muret ja pöördusin abi saamiseks Psühholoogiasõnaraamatu poole (Dictionary of Psychology. Penguin Books, 1985). Õudusega tuvastasin, et sõna „õnn” ei olnud nimekirjas. Samuti puudus seal sõna „rõõm”. See tegi mind väga murelikuks ja hakkasin sõnaraamatust otsima viidet kas või ühelegi positiivsele hingeseisundile. Pärast tundidepikkust otsingut tõdesin, et kõige positiivsem sõna Psühholoogiasõnaraamatus on sõna „rahulolu”.

Terapeutidena tegeleme inimeste probleemidega iga päev. Meid on õpetatud tähelepanelikult kuulama esitatavat probleemi ning ettevaatlikult uurima ja mõistma selle taga olevat sõlmküsimust. Kuid mida me üritame saavutada? Nii palju tähelepanu pööratakse kuritarvitatud, maha jäetud, hüljatud, alandatud, eemale tõugatud, ületoidetud ja armastusest ilma jäetud lapsele, et me teame tegelikult üsna vähe või mitte midagi terviklikult toimivast ja ennastteostavast õnnelikust lapsest.

Kui oleme selgitanud mure (käesoleva probleemi) olemuse, ja mõistnud probleemi põhjuseid ehk juuri, on väga kasulik kliendilt küsida, mida nad teraapialt ootavad. Enamikel juhtudel on klientide arvates sellele küsimusele raske või võimatu vastata, kuid seetõttu ongi see küsimus nii tähtis. Ma soovitan kasutada Imeloo Küsimust:

Kujutle, et täna öösel, kui sa magad, toimub ime. Ime seisneb selles, et kõik raskused ja probleemid, mis su siia (teraapiasse) tõid, on mingil maagilisel moel leidnud lahenduse. Alles ärgates taipad, et ime on sündinud.

Mis on esimene asi, mille järgi mõistad, et ime on sündinud?

Mida sa tunned?

Mida teed nüüd, pärast ime sündimist, teisiti?

Mis veel juhtub selle päeva jooksul pärast ime toimumist? (nt. Kas sa sööd hommikust? Mida teed seejärel? Kas lähed tööle või viid lapsed kooli – märka võimalikult palju detaile).

Kes on veel teadlikud, et ime on sündinud, ja kuidas nad sellest teada said?

Imeline Küsimus on suurepärane algus teraapiale, sest see annab terapeudile ja kliendile midagi väga olulist nende koostöös – võimaluse väljendada oma nägemust soovitud tulemusest. Ärgem unustagem, et lõpptulemusena on teraapia eesmärk õnnetunne.

Lapse kujund ajaloos

„Me sünnime printside ja printsessidena, ja maailm muudab meid konnadeks” (Berne). Berne uskus, et me kõik sünnime iseseisvatena, ja vanemate head kavatsused meelitavad meis esile meie parimad omadused.

Lapse kujundi juured ulatuvad nii antiikmütoloogiasse kui muinasjuttudesse. Peaaegu kõikides religioonides on lugu lapsest, kes saab juhiks ja päästjaks, just nagu Piibelgi ütleb meile: “... ja väike laps juhib neid.”

Antiikmütoloogias esineb selline laps tavaliselt hüljatuna, orvuna või mingil moel ohustatuna. Mooses leiti hüljatuna kõrkjatest, ja muidugi Jeesus, kes sündis tallis ja keda ohustas kuningas Herodese korraldus tappa kõik lapsed. Samuti kaasnes Krishna sünniga suur oht, ja Zeusil Kreeka mütoloogias oli lapsena oht saada oma isa Chronose poolt ära söödud. Rooma kaksikud Romulus ja Remus olid hüljatud ja saadeti korvis Tiberi jõele ning kasvatati hiljem hundi poolt üles.

Euroopa muinasjuttudes esineb lapsi, keda ohustavad deemonid ja koletised: Punamütsike, Hans ja Grete ja nõid, Tuhkatriinu ning tema õel kasuema ja inetud õed.

Jung nägi oma essees „Lapse arhetüübi psühholoogia” last kollektiivse alateadvuse universaalse sümbolina.

See ei ole üllatav, et paljud mütoloogilised päästjad on lapsjumalad. See sobib täpselt meie indiviidipsühholoogia kogemustega, mis väidavad, et laps on tõukejõuks isiksuse tulevastele muutustele. Iseseisvumisprotsessis kujuneb isiksuse teadlike ja alateadlike elementide sünteesist sümbol, mis ühendab vastandeid: vahendaja, tervendaja, see, kes loob ühe terviku. Selle tähenduse tõttu on lapse motiiv võimeline paljudeks teisenditeks. Seda terviklikkust, mis ületab teadvust, nimetan ma Minaks. Individualiseerimisprotsessi eesmärk on Mina süntees.

Oleme sündides vabad, enesekindlad ja maagilised. Igaühel meist on enda isiklik psüühiline sõrmejälg, unikaalne eristav olemisviis. Nähes õnnelikku pisipõnni, tunnetame vahetult tema ehedat elurõõmu. Tema entusiasm, millega ta pidevalt oma ümbrust uurib, on peaaegu nakkav. Meie Sisemisel Lapsel on jõuline olek ja ta pesitseb sügaval meie olemuses.

Haavatav Laps

Sündides oleme haavatavad ja meie ellujäämine sõltub täiesti meie vanematest või hooldajatest.

Seda varajast lapse mina nimetatakse Haavatavaks Lapseks. Vanemaks saades arenevad isiksuse teised osad, et meie haavatavust kaitsta ja aidata meil täiskasvanute maailmas ellu jääda, kuid alguses oleme haavatavad ja sõltuvad.

Kui Haavatav Laps on õnnelik, naeratab ja naerab ta sügaval sisimas. Ta on väga tundlik. Sel ajal teab ta täpselt, keda usaldada ja keda mitte. Samuti meeldib talle mängida ja avastada. Iga hetk on uus ja täis imesid, ja see mängurõõm toidabki lapse piiritut loovust ja elavust.

Nagu Haavatav Laps, teame ka meie oma tundeid ja väljendame neid avatult. Me naerame, nutame, tekitame leidlikke häälitsusi instinktiivselt, et tõmmata tähelepanu ja täita oma vajadusi. Kui me oleme näljased, siis me nutame. Kui me nutame, siis me avastame, et vanemad tulevad ja toidavad meid. Siis teinekord, kui me nutame, vanemad ei tule ja me karjume. Ja siis me avastame, et kui me karjume, siis nad tulevad. Kuid teinekord, kui me karjume, siis nad saavad pahaseks ja me ei saa, mis me vajame. Me õpime kiiresti, et kui me naeratame oma vanematele, jagavad nad meile armastust ja me tunneme end kaitstult.

Selles eluetapis me teame, mida tahame ja me nõuame seda avalikult. Meie käitumine on spontaanne ja ajendatud üksnes ellujäämisinstinktist. Freudi järgi on imiku psüühika instinktiivsete ihade kogum, mille üldnimetus on Id. Kuigi laps on alguses puhtalt instinktiivne olevus, õpib ta väga kiiresti, et naeratusele reageeritakse. Ja siis ta õpib, et muutes käitumist, saab ta sageli seda, mis tahab/vajab.

Nii areneb isiksuse osa, mida Freud nimetas Egoks. Ego puutub kokku reaalsusega ja võimaldab isiksusel praktilisel moel kohaneda, mis on vajalik ellujäämiseks täiskasvanute maailmas. Ego kohaneb, luues isiksusele tema käitumist määravad reeglid.

Sisemine laps

Vanemaks saades on laps üha rohkem ja rohkem avatud täiskasvanute maailmale. Täiskasvanute hääled, mis räägivad vajadustest ja tahtmistest, hakkavad kõrvale lükkama sisemist häält, mis tegeleb tunnete ja instinktidega. Mida rohkem laps kuulab oma vanemaid ja õpetajaid, seda rohkem tunduvad nad ütlevat: “Ära usalda iseennast, ära tunne oma tundeid, ära ütle seda, tee nii nagu me ütleme, me teame paremini, ära ole lapsik, ole hoolikas, kasva suureks”.

Ei võta kaua aega, kui laps hakkab peitma talle loomuomast uudishimu ja spontaansust ja kaotama võimet tunda. Need samad omadused, mis annavad lapsele unikaalse elavuse, surutakse alla, ja laste kasvatamise, distsiplineerimise ja harimise käigus muudetakse nad ennustatava käitumisega täiskasvanuteks.

Lapse kasvatamise protsessis, mis edendab lapse haavatavuse mahasurumist, saab ta olemuslik Mina tõsiselt kannatada. Haavatav Laps surutakse alla ja lapsuke visatakse nö pesuveega välja. Sellisel moel ei ole täiskasvanute maailm lastele turvaline keskkond. Ellujäämise eesmärgil surub kasvav noor maha oma imelise lapsehinge ja see lukustatakse Sisemise Lapsena sügavale sissemusse, jäädes ootama vabanemist.

Piiblis Mooses ütles: „Oh issand, mina ei ole sõnakas mees, ei varemast ajast ega ka mitte sellest peale, kui sa oma sulasega oled rääkinud, sest mul on raskevõitu suu ja raskevõitu keel. (Exodus - Teine Moosese raamat IV:10). Ja hiljem saame teada, et ta oli kõva kuulmisega, kui Jumal soovitas Moosesele, et tema vend Aaron: „rääkigu sinu asemel rahvaga ja see olgu nõnda: tema on sulle suuks ja Sina oled talle jumalaks.” (Exodus - Teine Moosese raamat IV:16). Võib-olla seal Siinai mäel nägi Mooses kõvasti vaeva, kui ta püüdis üksinda aru saada, mida Jumal tahtis. Võib-olla pärast kümnendat käsku: „Sa pead oma ema ja isa austama...” (Exodus - Teine Moosese raamat XX:12) oli ta lõpuks liialt väsinud, et kuulata viimast ja kõige olulisemat käsku: „Austa oma lapsi”.

Emmates Sisemist Last

Sisemine Laps, kes on siiani olnud blokeeritud, püüab järjekindlalt meie tähelepanu, kuid paljud meist on unustanud, kuidas võtta kuulda, mida ta ütleb. Iga kord, kui me eirame oma intuitsiooni või sisetunnet, ignoreerime oma Sisemist Last. Iga kord, kui me ei hoolitse oma keha ja hinge eest, jätame unarusse oma Sisemise Lapse. Alati, kui veename ennast, et mõni meie vajadus on lapsik, ebaratsionaalne ja ebapraktiline, hülgame oma Sisemise Lapse. Me võime näiteks tunda vajadust rõõmu pärast hüpata ja karelda läbi pargi, või nutta avalikult sõbra kaotuse pärast. Nõnda palub Sisemine Laps ennast vabastada. Kuid Täiskasvanul meie sees õnnestub Sisemine Laps luku ja riivi taga hoida: “Võta ennast kokk! Seda ei tohi teha! Suured poisid ei nuta! Kontrolli ennast!”

Lukustades oma Sisemise Lapse, kaotame vaba väljenduse ja loomuliku elurõõmu. Aja jooksul võib see meid energiast tühjaks kurnata ning viia kroonilise ja tõsise haiguseni. Peites Sisemist Last, peidame ka oma tõelised mõtted ja tunded, mis tähendab, et teised inimesed ei saa teada, mida me tegelikult tunneme ja mõtleme. See eraldab meid teistest inimestest, sest nad ei saa kunagi näha, kes me tegelikult oleme. Selle tulemusena me ei õpi kunagi teineteist tundma ega koge tõelist lähedust. See on traagiline kaotus. Et olla täiesti inimlik, peab Laps meie sees olema kallistatud ja väljendatud.

Reeglite Kehtestaja

Oma haavatavuse kaitsmiseks arendame eelkõige isiksuse seda osa, mida nimetatakse Reeglite Kehtestajaks. Tema määrab reeglid, mille järgi me käitume. Reeglite Kehtestaja uurib tähelepanelikult perekonda ja kultuuri ja leiab parimad võimalused oma vajaduste rahuldamiseks ja haavatavuse kaitsmiseks. Meie eneste poolt kehtestatud reeglid on alati erinevad, sest me kõik oleme unikaalsed ja erilised. Kuid reeglite loomisviis on ühine kõigile.

Näiteks, kui sinu Reeglite Kehtestaja otsustab, et sa pead naeratama, kui su vanemad seda soovivad (sest, see teeb neid õnnelikeks ja armastavateks) ning sa pead sööma eine siis, kui nad seda tahavad, siis arendad sa kiiresti oma isiksuse meeldivat osa. Sinu Reeglite Kehtestaja on välja selgitanud, et kui tahad olla armastatud ja kaitstud, pead naeratama ja olema meeldiv. Meelitaja tuleb mängu momentidel, millal su vanemad tahavad sind näha naeratavatena.

Meelitav strateegia toimib hästi lapsepõlves, kuid täiskasvanuna see kontrollib ja piirab. Näiteks, kas oleksid tahtnud mõnes olukorras käituda teisiti, kuid tundsid, et ei suuda kontrollida oma käitumist? Või tundnud, et reaktsioonid mõnede inimeste suhtes on pigem automaatsed kui kaalutletud? Või avastanud, et teed tihti seda, mida teised sinult ootavad? Kui see on nii, siis on tõenäoline, et lapsena arendasid endas seda isiksuse osa, mis püüdis teistele meeldida eesmärgiga saada seda, mida soovisid (tõenäoliselt armastust), ja nüüd ei tea, kuidas peatuda.

Reeglite Kehtestaja liigitab meie käitumise jah-käitumiseks ja ei-käitumiseks. See protsess jätkub lapsepõlvest täiskasvanueani, mis on vastutav praeguste isiksuseomaduste eest. Alltoodud näide näitab ilmekalt, kuidas David kasutab seda protsessi nii, nagu ta õppis suhtlema lapsepõlves:

David on viieaastane ja tal on noorem õde. Ühel päeval mängivad nad koos ja Davidi õde võtab poisilt ühe mänguasja. David haarab mänguasja tagasi ja õde hakkab nutma. Ema on nutust häiritud ja palub Davidil kui vanemal vennal jagada oma mänguasju noorema õega. David vastab, et need on tema mänguasjad ja et ta ei taha neid jagada. Ema julgustab teda arendama oma Lahkemat Mina ja hoiab teda tagasi arendamast oma Isekat Mina.

Järgmisel paaril korral, kui õde võtab ta mänguasju, on Davidil kiusatus need tagasi võtta, kuid märgates ema keelavat pilku, otsustab selle asemel jagada. Ta märkab, et ema tunnustab tema käitumist. Ühel päeval ei ole ema seal ja õde võtab mänguasja. David haarab selle tagasi ja lööb teda sellega pähe. Õde hakkab nutma. Ema tormab sisse ja karistab Davidit. Davidi Reeglite Kehtestaja paneb ema reaktsiooni tähele ja otsustab, et kui ta tahab ema heakskiitu, siis jagamine on mõistlikum käitumine. Kuna David katsetab seda käitumist üha uuesti ja uuesti, areneb ta meeldivaks, lahkeks isiksuseks, mis, nagu ta koges, aitab teda edasi suhetes teistega, ja täita ka ellujäämisvajadused.

Mina süsteem

Kõik meie isiksuse küljed arenevad sarnaselt. Elukogemustes loob Reeglite Kehtestaja reeglid ellujäämiseks. Ja meie loome oma isiksuse teised aspektid, nagu Meelitaja, mis sobiks nende reeglitega. Kõik meie isiksuse osad kujundavad meie primaarse minasüsteemi.

Primaarne minasüsteem on see, millega me end identifitseerime. See on meie Mina ja seda on võimalik jagada osadeks: meie primaarseteks minadeks. Davidi mõned primaarsed minad on näiteks tema Reeglite Kehtestaja, tema Meelitaja ja tema Haavatav Laps. Koos moodustavad nad tema minasüsteemi, mis on sama kui Jungi persona, mida me Jungi järgi arendame eesmärgiga säilitada vastastikune mõju välismaailmaga.

Ego jääb alla erinevatele alamisiksustele, mis on üle võtnud Ego täidesaatva funktsiooni. Tegelikult võib Egona funktsioneerida kombinatsioon isiku nn Kaitsjast/Kontrollijast, Tõukajast, Meelitajast, Perfektsionistist ja Sisemisest Kriitikust. Seetõttu ütleme, et Ego identifitseeritakse nende tegelike mustrite järgi. (Stone&Winkelman, 1985, lk.21)

Lapsepõlves otsustab Reeglite Kehtestaja, et mingi käitumine on halb. Paljudele meist tähendab see agressiivset ja isekat käitumist (kuigi mõnedes peresituatsioonides otsustab Reeglite Kehtestaja, et agressiivsus on vajalik lapse ellujäämiseks). Iga kõrvalejäetud käitumine kujuneb meie tunnustamata minasüsteemiks, mida saab eraldada selle koostisosadeks: tunnustamata minad. Davidi tunnustamata minadeks võivad olla Agressiivne Mina ja Isekas Mina, sest tema Reeglite Kehtestaja otsustas, et ta peab olema lahke ja kena.

See on meie Jungi vari, mille me surume alla, et olla teiste poolt aktsepteeritud ja tunnustatud. Igal meie primaarsel minal meie minasüsteemis on täiendav tunnustamata mina, olles sisult vastand ja jõult võrdne. Tunnustamata minad on maetud meie alateadvusesse ja tihtilugu projitseeritud teistele inimestele või asjadele hilisemas elus.

Need inimesed meie elus, keda me vihkame, kelle üle mõistame kohut, või kelle suhtes on tugevad negatiivsed reaktsioonid, on meie tunnustamata minade otsesed esindajad. Ja vastupidi – inimesed, keda me hindame üle, on samuti meie tunnustamata minade otsesed esindajad. (Stone & Winkelman, 1985, lk.13)

Isiksuste mitmekesisus

Selleks ajaks, kui oleme saanud kolmeseks, oleme mänginud läbi peaaegu kõik teadaolevad käitumisviisid ja kogenud peaaegu kõiki teadaolevaid emotsioone. Selles punktis otsustame kasutada vaid mõningaid iseloomujooni, pidades mõnesid headeks ja teisi halbadeks. Keegi ei oska meile öelda, miks me jagame oma isiksuse sellisel moel, kuid THA annab meile arvukalt tõendeid selle kohta, et me nii teeme.

Üks tähelepanuväärsemaid asju THA-s on, et me saame suhelda otse oma isiksuse erinevate aspektidega. Ja nõnda tehes avastame, et kõik need aspektid on iseseisvad isiksused, igaüks oma arvamuste, tunnete ja vajadustega.

Mõtle, kuidas sa toimid töö juures. Sa oled tõenäoliselt organiseeritud, ratsionaalne ja vastutustundlik. Kuid, kui sa lahkud töölt ja lähed peole, kus võid tunda ennast vabamalt, elavamalt ja kerglasemalt. Või oled kogu aeg ratsionaalne ja vastutustundlik ning vihkad pidusid, sest sul ei ole juurdepääsu oma Peolkäimise Minale.

THA julgustab tajuma ennast kui paljudest iseloomulike joontega minadest koosnevat olevust. Õppides lähenema nendele isiklikele minadele, suurendame avatust ja laiendame oma teadmisi selle kohta, kuidas me toimime. See teadmine mõjutab meie isiklikke suhteid, meie võimeid positiivselt väljendada oma hingelisi üleelamisi ja iseennast.

Hüpnootilise kontakti loomine Haavatava Lapsega

Kui klient tuleb terapeudi juurde, on ta tavaliselt Laps Ego staadiumis – nad on vanemlikku juhtimist ja kinnitust otsivad eksinud lapsed. Klient vaatab oma terapeudi kui vanema poole, kes tuleb teda hoidma, kaitsma ja päästma täiskasvanute maailma ebakindluse eest.

Eeldades, et klient teab paremini ja järgides Kliendikesksuse reeglit mitte anda klientidele nõu, võime tugevdada vanemliku äratõukamist ehk nö „tegele sellega ise”, me ei anna me klientidele nõu, vaid pigem jagame infot, et nad saaksid teha oma valikuid.

Alltoodud interaktsioon terapeudi ja kliendi vahel on tunnustav suhe Hoolitseva Vanema ja Kohandatud Lapse vahel.

Terapeut Klient

P P

A A

C C

Alltoodul suhtub terapeut klienti kui täiskasvanu täiskasvanusse.

Terapeut Klient

P P

A A

C C

Ja mõnikord, üritades suhtlust viia tasandile täiskasvanud terapeut täiskasvanud kliendiga, tekib taas vanemlik hoiak.

See sarnaneb Freudilikule suhtele Lapsevanema kohutmõistva, uuriva, käskiva, parandava, hoolitseva ja ähvardava Superego ning tsenseerimata instinktide ja ihadega lapse Id-i vahel. Transaktsiooni käigus terapeut tutvustab Ego, mis on Täiskasvanu „reaalsuse testimine”.

Seda tehes vanemlikud käsud nagu „kasva suureks”, „ära ole laps” tuuakse taas esile kord.

Kuidas aga luua järgnev toetav transaktsioon THA raamides.

Terapeut Kohandatud Klient (“Laps”) Vaba Klient (“Täiskasvanu”)

Terapeudi Hoolitsev Vanem loob ühenduse Kohandatud Lapsest kliendiga konsultatsiooni käigus, tagasimineku hüpnoosi käigus terapeut suhtleb oma Vaba Lapse Ego seisundist kliendi Adapteeritud Lapse Ego seisundiga.

Järgnevalt tutvustame kliendi kontseptsiooni, kes omab kahte eraldi mõjuvat osa: Kohandatud Klient ja Vaba Klient.

Kõige olulisem osa THA-st aitab kliendil õppida kasutama Vaba Kliendi osa temast. See on juhatav, julgustav ja, paljudele klientidele neid esindav osa teraapias, millest nad ise ei teagi.

THA tööga edasi liikudes leiame me võimaluse mitte ainult klientide Kohandunud osaga ühenduse saamiseks, vaid ka seda, kuidas tutvustada klientidele Vaba osa loomaks teadlikku Ego, mis on vajalik mitte ainult kliendi mineviku-, vaid ka nende probleemide lahendamiseks, mis peegelduvad klientide praegustes suhetes Teistega.

Meenub üks juhus lapsega, kes istus laua all ja keeldus välja tulemast. Kriitiline lapsevanem püüdis meeleheitlikult alla lapse peale vaadates aru saada, mis toimub ja nõudis lapse väljatulekut. Kuid kui oleks toimunud laps-laps suhe, siis tulemus oleks olnud tunduvalt edukam. Kuidas oleks, kui läheks laua alla lapse tasandile mõistmaks paremini, mida ta tunneb.

Kujuta momendiks ette, et sa oled 5-aastane ja su ema karjub su peale. Sa oled hirmunud! Terapeut küsib su käest, mida sa tahaksid öelda oma emale. Tõenäoliselt sa ei tahaks midagi öelda ja jookseksid ära. Sest kui sa oled 5-aastane, tunned sa ennast lapsena ja mitte hävitavaid otsuseid tegeva täiskasvanuna. Minnes psüühilisel tasandil oma Vaba Lapse seisundisse, oled sa jõudnud hirmunud last mõistva empaatiatasandini ja loonud olemasolevaid tundeid mõistvale põhjale loodud hüpnootilise suhte.

Siis sa juhatad pilti ka kliendi Täiskasvanud Osa, lubades muutuda kliendil Täiskasvanud Minaks, tutvustada uuesti juhtumit ja küsida Täiskasvanud kliendi käest, mida ta tahaks öelda oma Laps Minale „...Ja vaadates oma Nooremat Mina, oled sa ainuke inimene kogu maailmas, kes mõistab, kuidas see Laps/Noorem Mina end tunneb… Sa oled ainuke inimene kogu maailmas, kes teab, kuidas see sündmus on mõjutanud seda Last/Nooremat Mina... Ja sa oled ainuke isik, kes teab, mida see Laps tahab kuulda. Mida sa tahaksid sellele Lapsele/Nooremale Minale öelda ja tema jaoks praegu teha?”

Mõnikord on kasulik julgustada klienti ütlema midagi vanemale Täiskasvanu Ego tasandilt. On oluline julgustada klienti ütlema „ma tunnen... ma mõtlen... ma tahan…” ja mitte esitada miks-küsimusi, mis toovad esile frusteerivaid vastuseid.

Loo suhteid Lapsega oma Lapse Ego tasandilt ja Täiskasvanuga oma Täiskasvanu Ego tasandilt.

Praeguseks on selge, et me kõik kannatame selle all, mida ortodoksne psühhiaatria nimetab isiksuse lõhestumiseks (ingl.k. Multiple Personality Disorder). S.t. kui me ei tunnista oma erinevaid osasid, paigutame nad väljapoole oma hinge (ingl.k. psyche) ja peame neid väljaspool meie teadvust asuvateks üksusteks. Need isiksused on meie eemale tõugatud Minad, mille me vastavalt vanemate ja ühiskonna Superegole oleme tunnistanud vastuvõetamatuteks ja tõuganud nad oma isiksusest eemale.

Oma elu jooksul integreerime oma perekonna oma Sisemise Perekonnaga, me kanname jätkuvalt endas oma Sisemist Ema, Isa, Vend, Õde. Me oleme nad loonud ja nende anutud sõnumid on meie hinge osad.

Need sõnumid, need irratsionaalsed mõtted, tunded, mis meie Täiskasvanud Mina tunnistab irratsionaalseteks, on ainult meie Sisemised Lapsed. Neil lastel on erinev emotsionaalne iga, mis ei lähe kokku meie bioloogilise eaga. Kui tunneme või mõtleme millestki, mida meie ratsionaalne Täiskasvanud Mina tunnistab irratsionaalseks, need ei ole meie, kes omavad neid mõtteid ja tundeid, vaid meie Sisemine Laps. Sel momendil jätkame oma vanemate süüdistamist selles, et nad tunnistasid selle Lapse rumalaks. Meie Sisemised Vanemad jätkavad tõhusalt nende lapsepõlvesüüdistustega, mille all oleme kannatanud. Meie vanemad on teinud parima meie kasvatamiseks ja andnud meile oma armastust, mida nad on pidanud vajalikuks meile anda. Nad on andnud meile seda, mida nad on saanud oma vanematelt, kes on omakorda saanud oma vanematelt.

Selles perekonnas, millesse me sündisime, on vanemad ja vanavanemad, vennad, õed ja täditütred, tädid ja onud. Meil võib olla ka lähedasi sõpru, kes osalevad kui perekonnaliikmed ja kes aeg-ajalt on meile lähemad kui meie oma perekond. Õppida tundma oma perekonda ja kuidas me neisse sobime on väga tähtis osa üleskasvamise protsessist.

Uus idee enamikule inimestest, mida tavaliselt ei teata, on see, et meil on nii Sisemine Perekond kui ka väline. Sisemist Perekonda mõjutatavad meile kõige lähedasemad. Ta koosneb, esiteks, Minadest, mis sarnanevad meie perekonnaliikmetele, sõpradele, õpetajatele, või kellegi kes on omanud meile mingit mõju, või vastupidi, see koosneb isiksuseomadustest, mis esindavad vastupidiseid mudeleid.

Selle Sisemise Perekonna tundmaõppimine on väga tähtis osa meie isiklikus arengus ja vajalik meie suhete mõistmiseks, sest meie Sisemise Perekonna liikmed, ehk Minad kontrollivad tihti meie käitumist. Kui me ei mõista seda survet, mida nad avaldavad, ei väärtusta, hooli me oma elust.

Kuidas see Sisemine Perekond areneb? Kuna oleme kasvanud kindlas perekonnas ja kultuuris, igaüks on mõjutatud selle kena inimese ideest, kes me peaksime olema. Kuna me oleme lapsena siiski väga haavatavad, on oluline, et me oleksime nii ”kenad inimesed kui peaksime”, ja me käitume viisil, mis aitab meid kaitsta ja armastada ja hoolitseda. See kaitseb meie haavatavuse tagajärgi meie isiksuse arengu käigus – Primaarsete Minade arengut, mis defineerib meid nii endale kui maailmale.

Luues dialoogi meie Sisemiste Vanematega, või meie nende osadega, mis on tundma õppinud meie väliste vanemate käitumist, mõtteid või tundeid, ja omaks võetud meie Sisemiste Vanemate poolt, võimaldame oma Egol, isiksuse loojal, meie psühholoogilisel autojuhil otsustada, millisele nendest osadest antakse hääleõigus anda nõu Ego-isiksusele, teadvusele tegutsemiseks. Olles teadlik meie erinevatest osadest ja rollist, mis nad mängivad meie elus, lubab see meil kontrollida ennast ja saada meie vanemateks, keda meil kunagi pole olnud!

Meie teadliku Ego tasakaal ja selle mõju teistele

Teadliku Ego tasakaalustamise eesmärk THA raames on luua situatsioon mitte ainult kliendi sees, vaid ka midagi, mis mõjutab ümbruskonda. Juhendajana töötamise ajal olen olnud tunnistajaks üliõpilastele, kes on kursust alustanud mitmetel erinevatel põhjustel. Üks põhjustest mis mind vapustab on absoluutne usk sellesse, et keegi võib teist muuta. See on viinud frustratsioonini, pahameeleni ja mõnikord kangekaelse tõrkumiseni mõistmaks, et ainuke võimalus teisi muuta on ise muutuda.

Mängud mida me tihti tahtmatult ja alateadlikult mängime on suurepäraselt dokumenteeritud Berne „Mängud, mida inimesed mängivad”.

Mängud

Mänge mängitakse väljapool teadvust. Kui me mängiksime mänge teadlikult, oleksime manipuleerijad. Mängud on intiimsuse kõrval teised õppetundide vahendid. Samas, õppetunnid mängudest on negatiivsed. Oled sa kellegagi suheldes jõudnud lõpuks tulemuseni, mil te mõlemad tundsite ennast halvasti, ja pärast sa ütlesid endale midagi sarnast:

„Miks see taas aset leidis?” või

„Kuidas see üldse juhtuda võis?” või

„Ma mõtlesin, et ta on teistsugune kui teised, kuid ...”

Kas sa olid üllatunud asjaolude kibedast kokkulangemisest – samal ajal tõdedes, et nõnda on juhtunud ennegi? Kui see tundub tuttav, siis klassikalises T.A.-keeles olid sa antud suhtes haaratud mängu. Ning täpselt nagu jalgpalli või malet, mängitakse ka psühholoogilisi mänge etteantud reeglite järgi. THA abistab klienti teadlikuks saamisel käesolevas elus mängitavatest mängudest, ja anda Vabale Täiskasvanule võimalus õpetada Kohandatud Kliendile, mida ette võtta.

Traditsiooniline T.A., nagu ka paljud teised lähenemisviisid teraapiale, eeldab, et teistega suhtlemise muutmiseks on vaja saada TEADLIKUKS, millised suhtlemismustrid toimivad. Kasutades neid meetodeid aastaid oma töös klientidega tuli ilmsiks, et ainult teadmisest ei piisa. Suur hulk kliente vestab sama juttu:

„Ma olen käinud teraapias aastaid. Ja MA TEAN, mis on mu probleemi põhjus, kuid midagi ei ole muutunud!”

Mitu korda oled sa teadlikuks saanud oma isiksuse osast, mille üle sa ei ole õnnelik? Ja olenemata teadlikest pingutustest, kui palju kordi oled langenud samasse lõksu, reageerides samamoodi situatsioonis, mis kummalisel kombel aina kordub su elus?

Mis on selle põhjus? Sa tegutsed samas Ego seisundis kui varemgi.

THA transaktsioon

Mida saab THA abil oma käitumises muuta? Võtame eelmise mudeli ja vaatame, kuidas klient on pärast SISEMIST transaktsiooni võimeline teistega suhtlema teisiti kui tavaliselt:

Terapeut Kohandatud Klient Vaba Klient Teine

1

2

3

4

5

5: Teadlik Transaktsioon

Kohandatud kliendi hüpnootiline häälestamine

Kuna põhiline osa transaktsioonist toimub hüpnootilises seisundis, on oluline teadvustada, kuhu meie hüpnootiline häälestus on suunatud. See on Kohandatud Lapse Täiskasvanu, kuna ta on meis alati olemas.

Vastavalt THA transaktsiooni mudelile julgustame Kohandatud ja Vabal Lapsel olla teineteisest teadlikud ja teha koostööd tervikliku kliendi hüvanguks. THA-s loetletakse seda TEADLIKUKS Kliendiks, kes on võimeline kuulama iga osa ja pakkuma vastavale osale seda, mida see vajaduse hetkel ei saanud. Võime seda nimetada ka PARANDAVAKS VANEMLIKKUSEKS.

Reis minevikku

Hinga sügavalt ja lõõgastu…sest me alustame teekonda…teekonda minevikku…ja me läheme tagasi sinu lapsepõlve tänavale…ja sa seisad sellel tänaval oma praeguses vanuses…

Ja kui sa kuulad kõiki neid hääli…tunned kõiki neid lõhnu…näed kõiki neid vanu autosid ja tuttavaid inimesi tänaval... luba endal tunda kõiki neid tundeid… kõiki neid mälestusi…kõiki neid mõtteid…

Me jõuame nüüd su lapsepõlvemaja ette vaatame hoolikalt seda maja... märkame selle värvi...suurust...aknaid...ja esiukse värvi, ja üsna pea me siseneme sellesse majja kui nähtamatud külastajad...me läheneme uksele... ja kui sa paned käe käepidemele...ja tunned selle materjali, luba kõikidel tunnetel, mõtetel ja mälestustel olla sinuga... hinga sügavalt sisse ja sisene majja...

Nüüd me seisame elutoas. Kuula neid hääli...kas see on häälekas maja või vaikne? Pane tähele mööblit, tapeeti, ja erinevaid uksi, mis viivad su kodu erinevatesse ruumidesse. Kas sa hakkad tagasi jõudma nüüd? Ja kui sa jalutad sellesse tuppa, seal see on, nii nagu see oli kunagi, ja mitte midagi pole muutunud…midagi.

Ja kui sa vaatad nüüd oma isa peale…sa märkad mida ta teeb…ja mis tal seljas on…ja kui sa vaatad tema peale, saad sa teadlikuks kõikidest nendest tunnetest…ja siis sa vaatad oma ema peale…mida ta teeb sel momendil? Ja kui sa vaatad ta peale, saad sa teadlikuks kõikidest nendest tunnetest…tunneta seda õhkkonda…vaata oma õdede-vendade peale…Vennad? Õed? Mida nad teevad?

Ja kuskil seal selles ruumis näed sa oma väikest mina... ja ma tahan, et sa vaatad seda last väga, väga hoolikal… vaata mida see laps teeb just nüüd… ja kui sa vaatad seda last...oled sa ainuke inimene kogu maailmas kes teab mida see laps tunneb…sa oled ainuke inimene maailmas, kes teab, mida see laps mõtleb…sa oled ainuke inimene, kes teab selle lapse lootusi…hirme…unistusi…

Ja kui sa lähened lapsele…laps vaatab üles sulle otsa ja ta on ainuke inimene selles ruumis kes näeb sind…ja sa vaatad selle lapse nägu…selle lapse silmi…ja sa tead…sa saad aru…ja sa saad teadlikuks kõikidest nendest tunnetest…

Ja nüüd sa võtad lapse sülle ja lähed lastetuppa…ja sa vaatad seda ruumi…mööblit…aknaid…ja vaadet aknast välja…sa võid märgata mõningaid mänguasju…või raamatuid…ja sa saad teadlikuks selle ruumi atmosfäärist…

Ja kui sa istud lapsega voodi peal, hoiad oma väikese mina kätt…ja sa oled ainuke inimene maailmas, kes teab, mida see laps tunneb ja mõtleb…sa oled ainuke inimene maa peal, kes teab mida see laps tahab kuulda just nüüd…midagi mida võib-olla keegi pole sellele lapsele öelnud varem…või midagi mida see laps tahab kuulda...

Siis sa ütled lapsele, mida iganes ta tahab kuulda just nüüd, ja sa kallistad väikest iseennast...ja kui sa hoiad seda last oma süles, sa saad teadlikuks oma tunnetest...ja sa saad lapseks, keda hoiab sinu täiskasvanud mina...ja sa saad taas teadlikuks nendest erilistest tunnetest...omased sellele erilisele hetkele…sellele pühale hetkele...

Ja sa võtad lapse sülle ja jalutad ruumist välja, elutuppa, sa möödud emast, isast ja teistest...välja tänavale...mööda tänavat...erilisse kohta...ja see on koht, mida sa tead või koht mida sa kujutad ette...see võib olla sees või väljas... ja kui sa oled seal, veedad sa aega selle väikese lapsega...ja sa kallistad teda...ja kui sa kallistad seda last...saab see laps sinu osaks...ja nüüd sa tead, et see laps, kes sa kunagi olid on ikka veel elus sinu täiskasvanud minas... ja sa võid tunda seda last iseenda sees… ja sa tead oma sügavas sisemuses, et see laps on ikka veel seal...

Ja nüüdsest peale sa tead, et millal iganes on sul mõtted või tunded mille kohta su täiskasvanud mina teab, et need ei peaks seal olema…saad sa teadlikuks lapsest, kes on sinu sees…ja kõik mida sa pead tegema on ee, et pead minema iseendasse ja ütlema sellele lapsele seda, mida ta tahab kuulda just nüüd…sest sa oled ainuke inimene kogu maailmas kes teab, mida see laps tahab kuulda…ja sa võid ka rahustada seda last eest, mängida selle lapsega, ja mõnikord anda sellele lapsele rahustav kallistus…

Sest see laps, kes sa kunagi olid, on ikka veel elus sinu täiskasvanud minas…ja saab alati olema seal…ja sa saad selle lapse vanemaks…vanemaks, keda sellel lapsel kunagi ei olnud, kuid oleks võinud olla...sa võid saada vennaks...õeks...sõbraks...sellele lapsele...selliseks, keda see laps alati tahtis, kuid kunagi ei omanud…

Ja nüüd sa saad teadlikuks oma kehast sellel toolil, oma hingamise rütmist... oma tunnetest...oma mõtetest…ja ümbruskonnast…sest nüüd sa tead…

THA sessioon

Tegevusjuhised

1. Selgita koos kliendiga tema mure.

2. Peegelda teda valdavaid tundeid.

3. Määra kindlaks isiksuse erinevad osad, mis teineteisega võitlevad.

4. Kasuta somnambulismi hüpnoosiseisundi loomiseks.

…Tahaksin rääkida sinu alateadvusega, nagu räägiksin kellegi teisega. Ning ma palun, et sa ei mõtleks mu küsimustele ega kaaluks oma vastuseid, vaid ütleks mulle esimese mõttevälgatuse, mis sulle meelde tuleb…

5. Pöördu alateadvuse poole.

Loen kolmeni, nipsutan sõrmi ning sinu alateadvus ilmutab ennast mõne vormi, värvi või kujutisena. 1-2-3. (nips) Ütle mulle, mida sa näed? (oota vastust)

6. (Kui klient ütleb “mitte midagi” või “ei tea”, siis kasuta “Eitavate Vastuste” jaotusmaterjali).

7. Eralda mentaalselt kliendi alamisiksused.

8. Pöördu kliendi isiksuse erinevate osade poole empaatia ja heakskiiduga, nagu kõnetaksid tõelisi inimesi.

9. Anna igale osale positiivne omadus ja teadvusta tema positiivne funktsioon.

10. Alateadvus, kas on sobiv rääkida (kliendi nimi) osaga, mis on… (olemasolev probleem). Jah või ei?

11. Loen kolmeni, nipsutan sõrmi ning sa muutud (kliendi nimi) osaks, mis on…(olemasolev probleem).

12. Uuri oma klienti tähelepanelikult, pane tähele iga muutust tema kehahoiakus, hääletoonis, energias...

13. 1-2-3.(nips) Kas sa oled (kliendi nimi) see osa, mis…? Oled sa mees või naine? Oled sa noor või vana? Kui kaua oled sa olnus (kliendi nimi) elus? Millal sa esimest korda ilmusid (kliendi nimi) ellu? Mis siis juhtus? Kuidas sa teda aitasid? Mis sa teed (kliendi nimi) elus praegusel hetkel? Kas sa saaksid väljendada täpsemalt? Mida mõtled (kliendi nimi)? Mis sa arvad, mis temaga juhtuks, kui sind enam ei oleks? Mille eest sa (kliendi nimi) kaitsed?

14. Loo koos kliendiga võimalikult täpne kujutluspilt nõnda rohkete detailide ja tunnetega kui võimalik.

15. Pea meeles, et räägid kliendi isiksuse osaga – räägi esilekerkivatest tunnetest oleviku vormis.

16. Kui sündmusest on loodud ettekujutus, tunnetele ligi pääsetud ja esile toodud, juhata pilti ka kliendi Ego/Mina.

17. Loen kolmeni ja nipsutan sõrmi sa muutud oma Ego Minaks. 1-2-3. (nips) Ja vaadates oma osale, mis…(olemasolev probleem), siis mida sa tunned selle osa suhtes?

18. Alateadvus, mida kasulikku (kliendi nimi) võib õppida või teada saada sellest osast?

19. Alateadvus, kas (kliendi nimi) võiks midagi öelda sellele osale?

20. …ja nüüd võid tunda soovi kallistada või hoida seda osa... või tänada seda osa selle eest, et ta on olnud su elus ja kaitsnud sind nii kaua.

21. …ja mida sa tahaksid teha selle osaga just nüüd? Kuhu sa tahaksid selle panna või paigutada oma elus? Ja nüüd sa tead, et kui sinus tekivad need tunded/mõtted, siis ei ole see sina, vaid osa sinust, mis endast märku annab… ja sa võid alati pöörata pilgu endasse ning muutuda valikute tegijaks, otsustajaks ja oma psühholoogilise “auto” juhiks… ja rääkida sellele osale, mida sa vajad…

22. …Alateadvus, kas on veel midagi, mida (kliendi nimi) peaks uurima või teada saama just praegu?

23. Kui vastus on jaatav, siis alusta uuesti 3. etapist.

24. Kui vastus on eitav... Ma tahan sind tänada, alateadvus, et võimaldasid meil teha seda olulist tööd (kliendi nimi) hüvanguks. Ja ma palun sul tasahilju oma südame ja hinge sügavusest tänada oma alateadvust, et ta hoolitseb su eest parima äranägemise järgi. Nüüd sa tead, et sul on võime kuulata ja kuulda sinu sees asuva Mina soove ja vajadusi… (Julgusta klienti oma sisemist jõudu ja energiat tunnetama)

25.<