Kes ma olen ehk mõtisklus identiteedikriisist

Miks kasvab loovast väikelapsest täiskasvanud inimene, kes unustab pöörata tähelepanu oma hingeelule ning elab väliste reeglite järgi? Sel teemal arutleb Jure Biechonsky, inglise psühhoterapeut ja seminaride juhendaja.

Olete laps oma vanematele, elukaaslane oma partnerile ja lapsevanem oma lastele, kuid kas te oskate vastata lihtsale küsimusele: kes olen mina ise?
Sündides sõltume täielikult oma vanematest. Oleme haavatavad ja kaitsetud, kuid meis on ka midagi salapärast, maagilist. Väike laps väljendab oma tundeid otse. Beebina armastame vaistlikult, nutame ja laliseme tähelepanu püüdmiseks – meie vajadused peavad saama rahuldatud, ja kohe. Samas juhivad meid spontaansus ja uudishimu. Kuid kogu maagilisusest hoolimata seisame silmitsi täiskasvanute maailmaga. Meil on kaks vanemat, kes üritavad armastusega meie eest hoolitseda, ise samal ajal oma ärevuse ja hirmudega võideldes ning üritades aru saada, mida õieti tähendab olla hea lapsevanem.

Head tunded ja halvad tunded
Meie vanemad püüavad kompenseerida seda, millest nad ise lapsepõlves puudust tundsid, ning annavad meile automaatselt edasi oma väärtushinnangud ja käitumisnormid. Niiviisi õpime väga kiiresti, et tunded jagunevad headeks ja halbadeks.
Kujutage ette, et olete kaheaastase lapse vanem. Teete parasjagu köögis süüa, kui äkki kuulete mudilast elutoas nutma puhkemas. Jätate kõik sinnapaika ja kiirustate elutuppa. Mida te teete, nähes oma last keset tuba seismas ja ilma mõjuva põhjuseta nutmas? Küllap tõttate lapse juurde, võtate ta sülle ning üritate lohutada.
Peatuge hetkeks ja mõelge: miks te nii tegite? Tahtsite, et laps nutu lõpetaks! Kas see tähendab, et pisarad on lubamatu nähtus?
Ilmselt kasvatati ka teid samas vaimus. Võib-olla on teile koguni öeldud: lõpeta kohe nutmine või muidu sa alles saad põhjust nutta! Ükskõik, kuidas te ei püüaks kasvatada oma lapsi erinevalt sellest, kuidas teid endid kasvatati – mida rohkem te üritate, seda enam kukub välja samamoodi. Seda käitumise programmeerituse tõttu: te järgite sama mudelit, mille järgi kasvatati teid, jagades tunded vastuvõetavateks ja mitte.
Sel viisil õpivad lapsed, et nutmine, vihastamine ja kurbus pole sotsiaalselt aktsepteeritud. Kindlasti mäletate lapsepõlvest küsimust: “Miks sa nii kurb oled?” Kui küsimusele ausalt vastasite, saite kuulda pikki loogilisi selgitusi, miks teil pole põhjust kurb olla.
Kas keegi peatus hetkeks, et välja uurida, mida te tegelikult tol hetkel vajasite? Vaevalt küll. Teile öeldi, kuidas ja mida tunda. Olete õppinud naeratama selleks, et teistele meeldida. Saite aru, et teeseldes rõõmsameelsust, pälvite teiste heakskiidu.

Ei mingeid tundeid
Tunne, mida te kindlasti olete pidanud õppima alla suruma, on viha – viha kui täiesti lubamatu tunne. Teie vanemad tohtisid olla teie peale vihased ja omavahel tülitseda, kuid teil kui lapsel ei sobinud viha välja näidata. Täpselt sama kehtis armukadeduse, hirmu, ärevuse ja mitmete muude tunnete kohta. Hilisemas elus võitleme kõik samade tunnetega, kogedes süütunnet nende esilekerkimise pärast.
Kui olete hädas nn ebasündsate tunnetega, võite varsti sattuda arsti juurde, kel ei pruugi olla psühholoogi ettevalmistust. Võib juhtuda, et ta diagnoosib teil esimese viie minuti jooksul kliinilise depressiooni ja kirjutab välja antidepressandid.
Paljud inimesed tarbivad alkoholi ja narkootikume, et “lubamatuid” tundeid alla suruda, kuna niiviisi on meid kasvatatud. Oleme kasvanud asju pigem mõistusega võtvateks, mitte tundelisteks inimesteks. Sellest lähtuvalt oodatakse meilt ratsionaalset, mitte emotsionaalset käitumist.
Psühholoogid üritavad meie tundeid ja käitumist seletada mõistuse tasandil. Probleem tekib aga seetõttu, et isegi kui me saame mõistusega aru, et me ei tohiks end tunda vihase või masendununa, ei takista see teadmine selliste tunnete tekkimist. Me ainult lõpetame nende väljendamise.
Viha ja kurbuse blokeerimine ei lase ka teistel tunnetel, näiteks armastusel, avalduda. Anname endast parima, et kaitsta end väliste mõjude eest ning mitte olla haavatav, ent sedasi käitudes surume alla ka loomupärase armastamise ja armastatud olemise tunde. Sulgeme end vabatahtlikult hubasesse ratsionaalsuse vanglasse, kasutades samal ajal enese iseloomustamiseks sõnu nagu iseseisvus ja vabadus.

Olla või näida
Selline käitumisviis paneb mind mõtlema, kas me mitte ei püüa iseennast sel moel veenda. Küsimus on ju selles, kas oleme piisavalt iseseisvad, et lubada endal olla mina ise. Kas oleme piisavalt vabad, et olla kellegagi seotud? Piisavalt julged, et tunnistada oma hirme? Piisavalt tugevad, et näidata välja nõrkusi? Või oleme hoopis hirmul ja mõistuse vangistuses – nõrgad, kes püüavad näida tugevana?
Noorukieas, 12. ja 18. eluaasta vahel, peaksime välja kujundama oma identiteedi, kuid paraku on see hoopis suurte segaduste aeg. Ühest küljest julgustatakse meid olema sõltumatud ja vastutusvõimelised, kuid teisalt ei usaldata meid oma emotsionaalse vabaduse väljaarendamisel.
Vanemad üritavad kas siis otsesõnu või ümbernurga meile juba maast madalast selgeks teha, milline on õige elukutsevalik. Ühest küljest julgustavad nad lapsi tegelema asjadega, mis pakuvad rõõmu. Teisalt oodatakse noortelt mõistlikku ja vastutustundlikku otsustamist, mis peaks viima turvalise, kindlustatud ja stabiilse eluni.
Enamasti pole me teadlikud inimese muutlikust olemusest ning ignoreerime tõsiasja, et elu on täis riske – kusjuures sisemine kasvamine ja areng eeldavad just riskide võtmist. Nii saavadki meist turvalisuse otsingutel iseenda ratsionaalse mõistuse vangid. Me küll kasutame pidevalt vabaduse mõistet, kuid samaaegselt keeldume kuulamast oma vangistatud emotsionaalset mina.
Kord tuli minu vastuvõtule 18aastane noormees, kelle probleemiks oli vähene enesekindlus. Ta rääkis, et tahab minna ülikooli informaatikat õppima, ja kui ma selle peale küsisin “Miks just arvutid?”, vastas ta, et tegu on tulusa ametiga. Seejärel palusin tal ette kujutada olukorda, kus ta saaks suure lotovõidu, nii et ei peaks raha pärast üldse tööle minema, ning siis mõelda, mida ta tahaks teha. Tema vastus kõlas: “Tahaksin õppida näitlemist ja kunsti.”
Selle noormehe lugu räägib oma hinge müümisest rahakuradile juba varases nooruses.

Kes ma olen?
Tänu meediale ja üleilmastumisele on maailm jäänud väiksemaks. Inimesed on võõrandunud oma kultuurilisest identiteedist. Me ei pööra tähelepanu oma hingeelule: noorte eeskujudeks on filminäitlejad ja popstaarid, naistest on saanud ebarealistliku keha kummardajad, mehed ajavad taga materiaalset edu.
Me samastame end oma elukutsega. Küsige mõnelt inimeselt: kes sa oled? Ta ütleb vastuseks, millist ametit ta peab.
Me elame korterites või majades ja sõidame autodega, mille põhjal ühiskond langetab meie kohta otsuse. Kulutame enamiku ajast materiaalse vara kogumisele. Me ei kuula oma keha. Hoolimata meditsiiniteaduse arengust kannatab aina rohkem ja rohkem inimesi psühhosomaatiliste haiguste käes.
Me kasvatame oma lapsi, julgustades neid saama ühiskonna täieõiguslikeks liikmeteks, kuid samas ei oska me pakkuda neile emotsionaalset tuge mina arengus. Põhjus on lihtne: me ei oska isegi vastata küsimusele – kes olen mina? Teisele inimesele ei saa õpetada seda, mida ise ei tea.

Aeg maha
Enne lennuki õhkutõusmist antakse juhised, kuidas hädaolukorras käituda. Näidatakse, kuidas kasutada hapnikumaski. Samuti rõhutatakse, et lapsega koos reisimisel tuleb panna mask kõigepealt endale ette ja alles seejärel lapsele. Põhjus on lihtne – kui vanem kaotab teadvuse, ei suuda ta enam ka oma last abistada.
Niisiis, võtke aeg maha ja peatuge. Püüdke vastata küsimusele: kes olen mina? Kuidas te suhestute teiste inimestega? Vaid isiksusliku arengu kaudu suudate luua ja toetada vastastikuseid suhteid teiste inimestega.
Ja alati tasub meeles pidada küsimust – kes olen mina?